Õigusteaduskond on üks neljast Tartu Ülikooli kõige vanemast teaduskonnast, kus juriste on koolitatud alma materi kui klassikalise universitase loomisest alates.
Uus etapp teaduskonna ajaloos algas Eesti taasiseseisvumisega, mis esitas teaduskonnale ka uusi väljakutseid. Kardinaalselt muutunud oludes luges teaduskond oma põhiülesanneteks:
Täna, 18 aastat hiljem, võib öelda, et teaduskond on oma tegevuses nendest lähtunud. Teaduskonna areng selle aja jooksul ei ole olnud probleemideta, kuid ta on kulgenud tõusvas joones, mis lubab optimismiga vaadata tulevikku.
Teaduskonda on koondunud põhiline osa Eesti õigusteaduse potentsiaalist. Õppejõud on avaldanud Eesti riikluse arengu ja õigusdoktriini seisukohalt olulisi teadustöid, s.h rahvusvaheliselt tunnustatud õigusteaduslikes ajakirjades ja kirjastustes. Õppejõudude sulest on ilmunud kümneid eestikeelseid monograafiad, õpikuid ja õppematerjale. Õppejõudude teaduspotentsiaali on rakendatud Eesti õiguskorra ülesehitamisel, neil on olnud märkimisväärne roll Eesti õiguspoliitika kujundamisel. Teaduskond annab välja Eestis ainukest eestikeelset õigusteaduslikku ajakirja Juridica ning välislugejale Eesti õiguskorda ja õigusteaduslikku mõtte arengut tutvustavat ingliskeelset eriväljaannet Juridica International. Law Review. University of Tartu.
Teaduskonnal on tekkinud rahvusvaheline tuntus ja koostöösidemeid mitmete Euroopa ülikoolide õigusteaduskondade ja uurimiskeskustega. Teaduskond on Eestis ainus akadeemiline struktuuriüksus, kus õppetöö toimub riiklikult akrediteeritud õppekavade alusel kõigis akadeemilise õigushariduse astmetes (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes). Aastatel 1993–1995 läbi viidud õigusteaduse õppekavade reform, õppejõudude kvalifikatsiooni tõus, samuti välisõppejõudude ja Eesti tippjuristide-praktikute kaasamine õppetöösse on võimaldanud õppeprotsessi kaasajastada ja viia vastavusse euroopaliku õigushariduse nõuetega. Teaduspõhine õpe on taganud teaduskonna lõpetajate tööleasumise juristi kõrgkvalifikatsiooni nõudvatele ametikohtadele (advokaadid, notarid, prokurörid, kohtunikud jne). Teaduskonna lõpetajad töötavad edukalt ka teistes valdkondades – riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes, pankades ning mitmesugustes muudes erafirmades. Paljud teaduskonna lõpetajad on edukalt jätkanud õpinguid välisriikide ülikoolides nii magistri- kui doktoriõppes.
Pidades silmas teaduskonna ja kogu õigusteaduse arengu perspektiive Eestis, teeb rõõmu kraadiõppe efektiivsuse kasv, mis on aset leidnud eriti viimastel aastatel. Lähiaastatel on kavandatud veel kümnekonna noore õppejõu doktoritööde kaitsmised.
Nagu ülikoolis tervikuna, nii ka teaduskonnas on läbi viidud uus põhjalik õppekava reform, mis näeb ette nn mudeli 3+2 rakendamist. Selle kohaselt on kolm aastat ette nähtud bakalaureuseõppes ja kaks aastat magistriõppes. „Täisjuristi” diplomi saavad lõpetajad peale magistriõpingute läbimist. Reform tähendas eelkõige sisulisi ümberkorraldusi, mille märksõnadeks on eelkõige õpetamise interdistsiplinaarsuse süvendamine, kus põhirõhk on sotsiaalteaduste distsipliinide õpetamisel, aktiivõppevormide osakaalu oluline suurendamine ning teaduspõhisuse tõstmine.
Teaduskonna õppejõud on aktiivselt osalenud juristide täiendkoolituse läbiviimisel, et tagada Eesti juristkonna ettevalmistus ja nõutav tase töötamiseks ka Euroopa Liidu struktuurides.
On heameel märkida, et teaduskond on leidnud arusaamist ja tuge oma probleemide lahendamisel Eesti juhtivate justiitsinstitutsioonide poolt. Siin võib nimetada Riigikohut, Justiitsministeeriumi, Eesti Advokatuuri, Riigiprokuratuuri, Notarite Koda, Õiguskantseleri kantseleid, samuti selliseid juristide ühendusi nagu Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts, Eesti Juristide Liit, Eesti Kohtunike Ühing jt.
Teaduskonna tänane seis lubab optimistlikult vaadata tulevikku, areng jätkub, ees seisavad uued ülesanded, mida püstitavad meie ette nii meie ühiskonnas kui ka kogu maailmas toimuvad muutused.
Professor Jaan Ginter,
dekaan
